23. detsember, Auckland

Eile joudsin jalle Aucklandi tagasi. Northlandi reis laks hasti. Peatusin koik ood Paihias (Bay of Islandsi aares) ja sealt tegin valjasoite. Teel Paihiasse kylastasime muuhulgas ka Whangarais paiknevat varjupaika lindudele. Tegemist on analoogse kohaga, nagu Kreekas Parose saarel, kus kevadel vabatahtlikuna tootasin. Vaga ponev oli vaadata, kuidas siinne linnuhaigla toimib. Nagin ka kiivi ara ja sain talle pai teha :). Looduses kiivisid naljalt ei nae, kuna nad on oise eluviisiga ja paraku ei ole neid palju jargi jaanud.

Kaisin ara Uus-Meremaa koige pohjapoolsemas punktis - Cape Reingal - seal, kus kohtuvad Vaikne ookean ja Tasmani meri. Meil juhtus olema vaikne ilm. Bussijuht aga raakis, et veidi tuulisema ilmaga on selgelt naha, kus ookean ja meri kokku saavad. Reinga neem on maooridele pyha paik - sealt lahevad nende uskumuste kohaselt hinged parast surma esiisade maale (koht kusagil Vaikses ookeanis).

Vaikse ilmaga, moona ajal ja neljaratta veoga autoga on lubatud soita otse mooda 90 miili randa
(tegelikult pidavat olema 65 miili pikk). See oli omaette elamus. Mina voiksingi siinsetel randadel paevi veeta, kuna siin leidub niii palju ilusaid teokarpe! Ma pean varsti eraldi kohvri teokarpide jaoks votma :).

Nyyd ma tean, mida tahendab korgelt liivaluitelt kohuli lumelaua taolise asja peal alla lasta. Teeksin seda veelgi!

Kaisin ka Tiritiri Matanga saarel, mis on linnukaitseala. Nyydseks olen nainud juba paris palju siinsele loodusele iseloomulikke liike. Kummaline, kui palju on siin looduslikult linde, kes ei ole lennuvoimelised ja kellele on sissetoodud kiskjad (koerad, kassid, rotid, opossumid jm) suureks ohuks. Department of Conservation teeb suurt tood, et olemasolevaid liike sailitada ja neile elupaiku luua.

Enamus taime, lindude ja loomade nimetused on siin maoori keelsed. Sisserannanud inglise keelne rahvas pole paljudele liikidele oma keelseid nimesid loonudki. Sama on paljude kohanimedega. See teeb minu arvates elu palju huvitavamaks.

Puudest on minu yks lemmikutest pohutekawa, mis praegu oitseb. Tegemist on suure puuga ja see on yleni punaseid imeilusaid oisi tais. Kohalikud nimetavad seda Uus-Meremaa joulupuuks.

Internetti ma siin paraku sageli ei joua. Paris kallis on see lobu. Tavaline taks hostelis on 6 dollarit (umbes 45 krooni) tunni eest...

Ma pole siiani ara harjunud vasakpoolse liiklusega. Teine asi, millega on raske harjuda, on kohalik inglise keel. Loodan, et mone kuu parast saan molemaga hakkama.

Joulud jaavad mul vahele ja mooduvad kusagil hostelis, aga uut aastat loodan vastu votta oma tsehhi sopradega Kaweka metsas.

Igatsen normaalseid joule - lume, kyynalde ja verivorstiga...

Kauneid joulupyhi!!!