Haere Mai!
See tahendab maoori keeles tere tulemast!
Eelmisel neljapaeval laksin Blenheimist ara. Kahju oli ara minna - koht, kus peatusin ja inimesed seal olid koduseks saanud.
Vahepeal olen Nelsonis ringi vaadanud ja pikemalt peatunud Abel Tasmani rahvuspargis. Nautisin rannamonusid ja tegin paaripaevase matka. Alguses soitsin veetaksoga Awaroa rannale ja sealt kompisin tagasi Marahausse. Kokku oli matk umbes 34 km, millest esimesel paeval labisin 12 ja teisel paeval 22 km... (ebavordne jaotus oli tingitud oobimiskohast. Praegu on turismi korgaeg ja matkamajad on rahvast tais). Teine paev oli veidi raske, jalad olid ohtuks valusad. Samas on rada suhteliselt kerge, raskeid touse ja langusi pole. Vaated on vaga ilusad - sinisinine vesi, kuldsed rannad. Selliste vaadetega harjub ara ja lopuks tundub isegi tavaline :). Nagin lahedalt hylgeid ja hylgebeebisid, samuti vaikest pingviini!
Koik kohad sygelevad. Siin on vaiksed karbsed, kes narivad valusalt. Iga hammustuse kohalt on punane ja sygeleb hirmsasti. Onneks pole neid karbseid igal pool.
Enne louna poole liikumist poikan korraks Blenheimi tagasi - saan uuesti oma tsehhi sopradega kokku (kellega veetsin aastavahetuse)!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
äge pingviinid ja hülged. loodust ohjeldamatult. ootame uusi kirjeldusi.
Triin
Tore sinust kuulda! Arvan, et sul ei ole ka loodusest puudust :)
Post a Comment