Täna saab täpselt kaks kuud täis koju saabumisest. Olen kogu aeg mõelnud, et ühe sissekande peaks veel tegema Uus-Meremaa ja Austraalia reisiga seoses (kasvõi iseenda jaoks), aga pole seni kirjutamiseni jõudnud...
Reis Sydneyst Tallinnasse võttis aega ligi 35 tundi (lennukiga läbi Singapuri ja Frankfurdi Helsingisse, edasi laevaga Tallinnasse). Saaks muidugi ka otsemini ja kiiremini, aga nii tuli kõige odavam pilet. Ega lennukis korralikult magada ei saanud; Singapurist Frankfurdini istusin keskel, polnud kusagile sirutadagi. Koju jõuda oli imelik, samas olin liiga väsinud, et midagi pikalt mõelda. Magama.
Ilm oli suhteliselt samasugune nii siin- kui sealpool maakera; ühel pool kevad, teisel pool sügis. Sain samade riietega siingi edasi käia. Puud olid just lehte minemas ja kuidagi kummaline, aga hea oli taas meie tavalist kevadist linnulaulu kuulda.
Tagasi Eesti igapäevaellu tulemine oli minu üllatuseks kergem kui arvasin. Juba mõni päev pärast koju jõudmist oli selline tunne, nagu oleksin ära olnud vaid mõne nädala. Mõni nädal pärast tagasi jõudmist oli selline tunne, et kogu see reis oli unanägu. Tundus uskumatu, et olin viis kuud ära olnud ja kõike seda teinud.
Viiest kuust oli ikka reisiväsimus sees. Algul ei tahtnud midagi korraldada ega kusagile sõita. Päris hea oli, et ei pidanud pidevalt otsustama, mida edasi teen ja kuhu liigun. Kõige rohkem olin reisi jooksul puudust tundnud kohast, mida nimetada koduks (ma ei igatsenud niivõrd kodu Eestis kui lihtsalt kodust kohta ning omaette olemist vahelduseks hostelites nelja-kuue või rohkemagi inimesega toa jagamisele).
Nüüd, kaks kuud hiljem, hakkavad mõtted taas liikuma, et kuhu järgmiseks minna... See reis ei olnud kogu aeg lust ja lillepidu, vahepeal oli ka raskemaid hetki, aga see kuulub asja juurde. Kokkuvõttes olen väga rahul. Sedagi tean nüüd, et tegelikult ei lähe isegi pika reisi peal palju asju vaja. 40-50 liitrise matkakotiga saab kenasti hakkama.
No comments:
Post a Comment